Igasugu lood ja neljajalgne sõber

Aega on jälle mööda läinud ja ühteist on saanud teha ja näha.

Noormees käis vahpeal Prantsusmaal suusatamas, kus talle väga meeldis. J Mul on hea meel. Järgmisel korral lubati mind ka mäele kaasa võtta. Suurele mäele, mitte Palukülla. :P Ja esialgseid pilte ja videosid nähes, siis jaaa miks mitte, igatahes tahan ma järgmisel korral kaasa minna!

Suur külm tuli eestlaste ja kogu eurooplaste ja teistegi rahvaste õuele. Õudne kuiii külm ikka oli! Täiesti uskumatult külm. No hea küll, et õues on -30, võiks ju arvata, et vähemalt toas on mõnus soe. Aga kussas sellega, see sügavkülmailm jahutas toa ka korralikult maha. Kummas oli meil hommikuti köögis 13 kraadi sooja, Oolas kraadike soojem. Teised toad oli nii 18 kraadised hommikuks. Tõeline hundilaut oli mõnel päeval väljakannatamatu. Ahju tuli kütta 2 korda päevas, pliidil oli terve päev tuli all (juhul kui keegi kodus oli) ja siis sai kuidagi nii tuppa kui enda kontidesse sooja sisse tagasi. Õhtul istusin Kummas pleedi sees, selg vastu ahju ja arvuti süles. Oolas oli mu meelest ainuke soe tuba me magamistuba ja see ka  ainult siis kui radikas sees oli ja uks kinni.  Brrr.

Seoses selle suure külmaga jäi  me armas koer haigeks. Kuna keegi ju päeval üldjuhul kodus ei ole, siis ei näe me ta päevaseid tegemisi mitte enne kui alles laupäeva hommikul.  Õnneks olin ma aga ühel reedel  kodus ja käisin Rokiga jalutamas. Kuidagi imeik oli ta. Kurb ja loid, pissis jube kaua. Muudkui hoiab ja hoiab jalga üleval aga välja tuleb ainult tilk ja tlik ja veri.  Põiepõletik? Ema helistas kohe esimesel võimalusel tuttavale loomaarstile ja rääkis, mis toimub. Arst kinnitas, jah, kõik viitab põiepõletikule. Ja et asi juba verine on, teeb asja eriti halvaks. Järgmisel päeval sai süstid peale. Kui esimestel päevadel kadus ka koera söögiisu ja tundus, et vaevalt tast enam elulooma saabki, siis neljanda päeva lõpus, tegi sõber juba veidi sigadust ja isegi saba liputas veidi. Ja ohh seda rõõmu kui piss enam punane ei olnud ja pisikene junnikenegi paksu lume sisse maha poetati.  Käed taeva poole ja rõõmus hõige üle õue: „Ta situb!“ :D See võis päris naljakas olla. :D Kuigi tal on nüüd juba palju parem ja ta sööb ilusasti putru (krõbinate isu pole veel tagasi tulnud aga arst soovitas just putru teha), saab ta meil veel paar päeva süsti. Millegipärast lonkas ta ka ühte käppa aga õnneks hakkab ta ka seda tasapisi kasutama jälle. J

Ostsin talle eile uue mängupalli ka. Kollane ja piiksub. J (Remus sai selle juba eelmisel pühapäeval korra kätte, talle ka väga meeldis ja nüüd pidid ta perenaine/mees talle ka siukse ostma)

Ma mõtlen, et küll noortel emadel on ikka raske kui nende maimuke haigeks jääb. Sa ei saa ju mitte midagi aru, mis su lapsekesel viga on. Ta ei ütle sulle seda, vb tahaks aga ei oska.  Just nagu lemmikloomaga. Oleks Roki meile oma murest rääkinud, oleks ta varem ravi saanud ja poleks asi nii hulluks läinud. Aga noh, eks järgmisel korral oleme kõik targemad. Ja see kindlasti paneb meid temaga veel rohkem tegelema ka. Kunagi ei taha enam näha ma armsat sõpra sellises olukorras.

Nüüd  tuleb ainult välja mõelda, kuidas teha nii, et ta enam nii väga tuppa ei taha tulla. Praegu jookseb kuudist otse tupppa, isegi rihma külge pole teda enam vaja panna. :D Padavai ja otse tuppa.

PS. Ma saan sel nädalal vahtralehed minema visata! Juuuhu!:D

Laupäeval kui me üles ärkasime, siis esimese asjana ütles noormees: Küll oleks äge täna tünnisauna minna. :D Õues oli olnud-35 kraadi külma. Täitsa sõge eks! Fbs oli ta vend täpselt sama asja mõelnud. Ja nii me siis läksimegi. Mõnnna oli.  Müts tuli pähe panna, ilma oli liiga julm. Juuksed ja ripsmed läksid momentaalselt jäässe. -28 kraadi oli sel ajal õues kui me tünni jõudsime. Tünni minek ja välja tulek ei olnud üldse hirmsad ja külmad. Ainus rõve osa oli see kui sa palja jalaga vastu matti astusid ja see su naksti enda külge külmutas. Esimesel korral ma ehmatasin ja oleks peaaegu vastu ahju kukkunud aga läks õnneks. Tagajärjed on ka. Täna on mul pisike tilkuv nina ja veidi raske enesetunne. Ei midagi hullu.

Täna on teisipäev, sõbrapäev ja asjalood on veel paremaks läinud. Koer on täna nii terve, et haukus juba ja näris oma teki, millel ta magab, sakiliseks. :D Üritas neid tükke enda peaga peita, aga jäi ikka vahele. Tal on täitsa hea, üks käpp teeb veel muret, aga see on ka veidi paremaks läinud. Juba laseb seda katsuda.

Täna sain uued load. Kehitvad aastani 2022. Juuuuhu! Enam pole mingit vahtraleheprobleemi.

Õues on päris hirmus ilm. Tea, kas hommikul tööle ka jõuab, teed olid päris täis tuisanud.

Vot nõnnamoodi.

Kallistused ja paid, armsad sõbrad!