2012 oli halb aasta, just sõpru silmas pidades.Ma mõtlen neid armsaid, südamesse kasvavaid, karvaseid rõõmupalle.
Kevadel suri kass ära. Me saime ta endale venna klassivenna käest. Alguses oli ta üks pisike vääksuv kassipõnn, temast kasvas aga härra kass, keda isegi mõni koer kartis. Ta oli kõige armsam, samas ka kõige ülbem elukas, kes kunagi Kiio talus hiirtele jahti pidanud on.
- Vanaisa teda ei sallinud, sest kass küünistas vanaema käsi, sedasi, et neile 18 õmblust tehti. Kelle süü see oli? Kass või vanaema või hoopis meie endi, ei tea. Vanaisa igatahes kassi maha ei löönud. (juhtus see, et me kõik läksime kodunt ära ja vanaema pidi kassi käima kontrollimas. seda ta siis tegigi, aga noor kass jooksis õue ja et teda kätte saada, viskas vanaema talle lina peale, kass aga ehmatas ja küünistas)
- Elas ta meil kaheksa aastaseks. Üksi kass pole me kõrval nii kaua olnud.
- Talle meeldis väiksena teki all magada, jalgade juures. Suurena puges seljataha ja venitas end soolikaks ehk siis hästi pikaks. Vahel kui keegi kõhuli magas, ronis ta selja peale ja magas seal.
- Ta mängis ja jooksis nagu segane mööda maja ringi. Üldse talle meeldis mängida
- Ükskord sai ta jõuluks karvase mänguhiire, mille ta ära sõi. Peale seda tuli talle osta kallist karvapalli-eemaldamise-toitu.
- Isa ta ei sallinud. Korduvalt pissis ta sussid või spordikoti täis.
- Kartis paaniliselt vett. Vannituba oli ta kõige suurem õudukas.
- Kui me uue koera võtsime, solvus ja nii koledasti, et ei näidanud kaks nädalat üldse nägu.
- Ainus siiam Kumma külas.
- Üldse meeldis talle kaisus olla.
- Vahel ajas väikseid sugulasi mööda maja taga.
- Ainus kass, kes pani teise tuppa kinni, kui külalised tulid. Tavaliselt tehakse ju koertega nii.
- Lasi ainult valitud inimestel end sülle võtta ja silitada. Ka vaktsineerimas käisime ainult nii,et mina teda süles hoida võisin. Loa selleks andis ta ise, mitte ema või isa. :P
- Ainus kass me majas, kes ei söönud hiiri. Ta võis neid püüda ja kiusata, aga ta kunagi ei söönud neid.
- Ainus kass, kes sõna kuulas. Ütlesid talle: Ei, Rolf, ei tule! Ja ta ei tulnudki su tuppa. Istus uksepaku taga.
- Rolf- jah oli küll tobe nimi, aga vennale omal ajal väga meeldis see nimi.
Koer suri novembri alguses ära. Võtsime ta endale 24.12.2004. Roki sai nimeks.
- Temast ei saa ma veel rääkida. Pisar tuleb ikka silma. Ta oli lihtsalt kõige kõigem koer üldse! Kelm ja särasilm ühes.
Alates väiksest peale on mu kõrval olnud kass ja koer. Koer rohkem, kass tuli veid hiljem. Täna, ei ole mul ühtegi tõelist neljajalgset sõpra ja vahel on seepärast väga kurb olla. Nii ma siis käin kassitv-d vaatamas: http://www.pets.ee/kassi-tv/
Ja siis vaatan koerte pilte ja otsin, kas keegi kusagil saksalambakoeraseid kutsikaid pakub. pets.ee ja teised sarnased lehed on mul igapäev lahti. Koerata on niiiii kurb.
Loodan, et vähemalt kevadeks saavad mu vanemad endale koera ja ehk suudan ma ka Taavule augu pähe rääkida. Tundub, et ta juba veidi mõtleb selle peale.
Seniks aga nägemiseni.
