Meil on kodus kõuts, siiam, nimega Rolf. Jah, selle Juuniori järgi pandi kunagi. Ja mitte mina, vaid mu vend! R on väga keerulise iseloomuga ja ta ajalugu on väga sisutihe, samuti ka kriminaalne. Juba varajases lapsepõlves sai ta hakkama teoga, mille tagajärgi peavad vanaema käed siiani tundma. 12 õmblust tehti. Vanaisa jättis kassi ellu.
Järgmine periood tema elus oli see, kus ta tahtis enda kõrvale leida üht kaunist kassipreilit, aga noh, kui sa külas ainus siiam oled, siis on seda raske leida. R avastas enda jaoks karvased mänguloomad. Õnneks ta kasvas selleks kiiresti välja!!
Vahepeal õppis ta uste avamise ära, janu korral hüppab kraanikausi äärele ja hakkab lõugama, tühja kõhu korral teeb sama. Sülle poeb ainult siis kui ise tahab, muidu pole teda mõtet näppida. Hammustab ja küünistab. Tavaliselt ei tee ta minule mitte midagi, võin teda väntsuda palju tahan, aga noh, tema kannatusel on ka piirid.
Vot, tegelikult ma tahtsin selleni jõuda, et ta on meil epu ka. Igakord kui fotoka välja võtan, hakkab ta kohe end igale poole nühkima. Ja mitte kunagi pole tal piltidel silmad lahti, väga väga harva saab avatud silmadega pilte!
Pildi panen siis kui läpsi tagasi saan.
Praegu ta istub mu süles, lebotab õigemini. Magab ja nurrub. Paksuks on ta läinud. Ilus paks kass! Sõna on hakanud kuulama. Isegi minu sõna!
Teie armsaim Katsmuuhina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar